Vuntsid

Kaks agarat lolli tõmbasid ennast pool lõhki, et jõuda suvepäikese käes sulavatele valgetele nõlvadele. Üle lasti ja tühja paugutatud sai küll- agarate mäehuntide buss oli mäe peal kell 11, hea oli see, et lauad olid aeglaste bussis ja 300km eemal. Nii me siis tsillisime hõredas õhus karastasime ennast mägijões ja olime lihtsalt ilusad. Vaade oli võimas võta päikest ja joo rummi, mida sa veel oskad tahta. Kell oli üheks hetkeks saanud pealelõuna ja tekkima hakkasid geniaalsed ideed. Mäelt tulnud inimestelt ostsime piletid, maksime 35eur asemel 5 korda vähem ja saime vähemalt üleval ära käia ja tsärgi lauasõidu tehtud ja 3250m vallutatud. Kui talvel on oluline teada millal läheb viimane tõstuk üles, siis suvel on vaja teada millal viimane alla tuleb, sest muidu tuled by a walk. Peale loomulikult kohaliku personali mitmeid korralekutsumisi jõudsid kõik mäel käinud ilusti bussi juurde tagasi ja alata võis sõit mere äärde. Mainin ka ära, et matkabussiga alpides sõita ei ole lihtne, kolakas on nende kitsaste teede jaoks ikka pisut ebamugav. Janar roolis kulgesime kõigepealt alla tagasi ja siis juba uuesti üle alpide Itaalia poole. Osad poisid lahutasid meelt Kuuba vabaks joogiga ja sekka sai ka kätt surutud ja tripi hümni lauldud. Õhtu büänt oli kindlasti Jussi mägilehma sebimine, kus peale suurte ja ilusate silmadega lehma kella helistamist Juss ipponiga selja peale murti. Teistel oli nalja kui palju, aga Jussi kindlasti üllatas lehmtürduku selline äkiline ja agressiivne käitumine. Sangas olid Janar ja Reiks, oli olnud palju tunneleid ja huvitavaid mägiteid. Päeva lõpuks maandusime juba Horvaatias sooja mere ääres kämpingus. Kahjuks plaanist hommikul mäel, õhtul meres järjekordselt midagi välja ei tulnud. Teine buss Triestest kaugemale ei jõudnud, nende selikluste kohta peab küsima. Hetkel Rijeka linna lähistel ja suundume Krk saare peale, kus pidid olema rannad.
Vuntsidest kuulete hiljem.