Novalja- Horvaatia Ibiza

Üle seitsme mere ja mäe ja kesköö paiku kohal me olimegi. Kombeks on saanud ennustada eesolevate mägede kõrgusi, st palju GPS näitab max kõrguseks üle mäe sõites. Seni on Janar oma stabiilse 1200m-ga võitnud mitu vinkut. Kohale jõudes otsustas tarkade meeste klubi raha kokkuhoiu eesmärgil ööbida Horvaatia käesoleva aasta Camp nr1 aia taga. Hommikul tegime check in ja peale tohutu suures kämpingu alas endale meelepärase parkimiskoha leidmist tegime omavahenditest tervisliku hommikusöögi.
Kuna mehed lõhnasid juba nagu päris mehed, siis oli viimane aeg ennast sooja vee ja shampooniga loputada, et saaks lõhnata nagu "orhidee õiekesed". Habe piiratud ja oligi paras aeg ennast päikesel lasta praadida, see, mida me olime mitu päeva oodanud. Õhtu tulekul rentisime rattad, et tutvuda kohaliku küla ja selle ümbrusega. Esimese hooga võtsime suuna Zrce ranna suunas, mis pidavat olema Horvaatia Ibiza. 4km pärast kohale jõudes olime sattunud justkui mahajäetud asulasse. Oli näha ilusti valgustatud hoomeid ja alasi, kuid mida polnud olid inimesed, vali muusika ja avatud rannabaarid. Jäime vist hiljaks...

Erkki suurest pettumusest lõhkus ratta tagumise käiguvahetaja, mis kiilus totaalselt tagumise ratta kodarate vahele. Õnneks põlesid ilusad roosad laternad, mille paistel meeskond ratast remontis. Lõpuks õnnestus ratas liikuma saada, kuid ilma käigu vahetamise võimaluseta.

Liikusime edasi Novalja linnakesse, kus õnneks veel ikka kergeid elumärke oli näha. Coctail baarid olid täitsa avatud ja popimates kohtades pidi otsima, et kohta leida. Tiksusime erinevate baaride vahel, kuni lõpuks istusime ratastele ja kihutasime läbi kottpimeduse kodu poole. Pool meeskonda rääkis läbi lillede mere ääres varaste homikutundideni, teine pool valmistus pikema unega järgmiseks väsitavaks rannapäevaks. Järgmisel hommikul otsustasime oma imelisele köögile anda puhkepäeva ja proovida kohaliku küla omletti. Reigo-Jano läksid võimsa speedboatiga lahe peale lõbusõidule.

Erkki väntas oma vahetatud rattaga lähi piirkondi läbi, vanem generatsioon koos JeiPiiga chillisid rannas. Õhtupoole toimus ka lauatennise kiirturniir, kust võitjana väljus Reigo, parimaks pealtvaatajaks oli Veikko ja kõige ägedamaks seagwaytajaks samal ajal Valdis. Õhtul liikusime väikse rongiga kesklinna sööma. Tegime väikse tripi ka mini allveelaevaga, millel oli klaasist põhi ja tänu võimsatele prozektoritele sai vaadelda öist merepõhja. Selgus, et kalad magavad silmad lahti.
Sellel õhtul oli endiselt hooaeg lõppenud, siis mingid meeldejäävat pidu ei toimunud ja toimus kiire ära kukkumine.

Karavani püsielanik

Kätte oligi jõudnud pühapäev, meie tripi viimane päev soojas kliimas. Seekord otsustasime piinata oma maja kööki ja peakokka Valdist, kes meile järjekordselt suurepärased tervislikud omletid küpsetas.

Kola kokku, veel korraks randa jumele viimast lihvi andma. Nädala jooksul on kõvasti vaeva nähtud oma välimuse tuunimisel, siis tuli kohustuslikus korras teha rannas võõraste inimeste vahel ka üks korralik hetero foto.

Õnneks me ei pidanud selleks kutsuma kedagi võõrast vaid kasutasime kodust kaasa võetud endlipulka. Mis siin ikka, peale sellist üritust oleks piinlik selles kohas edasi suvitada, siis kõik see mees bussi jakiiresti vehkat!
Nüüd ootas meid ees see millest me juba mitu päeva olime puudust tundnud- oma armsast mugavustega bussist, kus kõik eluks vajalik on käe-jala juures. Meid ootas ees 28h ja 2200km mõnusat koduteed. Otsustasime kasutada 150km ringi vältimiseks praami, millega saab Pog saare põhjaosast 15minutiga mandrile.

Härra JeiPii, kes ei olnud veel rooliratast käes hoidnud, sai nüüd nautida juhtpositsiooni. Läbi Horvaatia ja Sloveenia, Austriani välja. Õlejäänud seltskond lõbustas ennast lauamängudega.

Tagantjärgi meenutades- Ungaris on meil toredad sõbrad Antikud, kelle juurest soovitame oma sõpradel kindlasti läbi minna, kui sinna kanti satute. Bosnia suhtes olid meil eelarvamused, ikkagi hiljuti oli sõda ja tundub lääne inimesele pisut ekstreemsem reisisihtkoht, kui turvalised Kanaari saared. Kogemus on aga hoopis teine- sõbralikud inimesed, lihtne ja mitte ajaga võidujooksmise elurütm, odav, eksootiline(ajaloohõnguline), lihtne piiriületus, tiptop! Horvaatia võlus järjekordselt, maa ise on ilus, mäed, sinisinine meri, mõistlik hinnatase, üsna sõbralik(kuid hooajast väsinud) klienditeenindus, mitte ahistav tänavakaubandus! Ja loomulikult mõnus soe ilm reisi teises pooles!

Horvaatia katusel

Sarajevost võtsime suuna Horvaatia poole, sihtmärgiks pika ilmaprognoosi analüüsi tulemusel kuurort Sibenic. Pika reisi jooksul sukeldusime esimest korda merre, oli värskendav. Pikka pidu ei olnud, valmistusime järgmise päeva Horvaatia katuse vallutamiseks. Hommikul luugid lahti lüües paistis väljas sinine taevas ja terav päike. Kuna õhtul olime leidnud bussile ideaalse parkimiskoha kohe ranna ääres, siis polnud vaja pikalt jalutada, et sulpsti Aadria meres maanduda. Rannakohvikus omlett sisse ja väike plaani muutus- kui enne oli plaanis kohe hommikul peale sööki startida mäe jalamile, siis nüüd siiski otsustati paar tundi enne edasi liikumist päikese käes energiat koguda.

Saue ultrad

Kolme tunniga said kõik terava päikse käes oma akud täis laetud ja alustasime teekonda Horvaatia kõrgeima tipu Dinara poole. Mäe jalamil asuvast Knin linnast saime matka jaoks vajaliku info, sõitsime autoga nii kaugele, kui võimalik ja alustasime oma matka tipu suunas.

Väidetavalt pidi sellest kohast tippu jõudmiseks kuluma 6h, ühesõnaga meile oli üsna selge, et täna me tippu ei valluta, kuna muidu ei jõuaks enne pimeduse saabumist piisavalt alla tagasi. Sellest hoolimata võtsime plaani, et liigume nii kõrgele, kui jõuame ja laskumisega alustame hiljemalt kuuest. Peale 2h ja mitmeid äkilisi tõuse olime tõusnud 1400m peale, tipust lahutas meid veel 400m, kuid olles realistid tegime mõned pildid, ühe õlu ja alustasime tagasi bussi suunas laskumisega.

Horvaatia on ilus, küll satub siia tagasi ja planeerime siis juba terve päeva mäe vallutamiseks. Meil oleks kulunud selleks tõenäoliselt veel 1,5h lisaks. Alla jõudes ootasid meid tublid bussivalvurid Valdis ja Veikko sooja supiga! Supp söödud, bussile hääled sisse ja suund Novalja poole, mis pidi olema Horvaatia Ibiza, no vaatame seda asja :)

Kiiret ei ole

"Kiiret ei ole" päev on selline, kus ühel hetkel avastad, et on õhtu. Aja mõiste muutub suhteliseks, samas see on loogiline siis, kui sul on koguaeg tegevust. Kõik meist on näinud nugasi, kuid keegi pole näinud, kuidas noad õige sepa käe läbi valmis voolitakse. Pika väsitava spordipäeva lõpuks oli Valdis ainukesena pika meditatsiooni tulemusel valmis meie karavani Bosnia poole juhtima. Kilomeetrid möödusid ja olimegi juba Horvaatia piiripunktis, kus mõistmatul põhjusel toimus dokumendi kontroll, olime ju ikkagi EU sisesel piiril. Öö hakul jõudsime Bosnia piirist 3km kaugusele ja võtsime sisse puhkeasendi. Hommikul kasutasime oma suurepärase köögi võlusi, kus valmisid suurepärased tervisliku omleti sarnased tooted.

Eesti särgid selga ja liikudes piirile selgus, et Horvaatria-Bosnia piir on väga viisakas, ei ole nagu Ukraina minek, kus pead ootama tunde. 5 minutiga piirist üle ja kohe esimeses teeäärses peatuses pakuti sõbralikult kohalikku puskarit Rakat. Tegelt tahtsime osta mett ja väike Raka lonks anti kauba peale. Kolme veini pärast jõudsimegi Zenicasse, kus õhtul jalgpalliplatsil vastamisi Eesti ja Bosnia. Parkisime bussi kohe staadioni kõrvale ja asusime väikelinna avastama. Meie suureks üllatuseks olid kohalikud väga sõbralikud. Üheks väikelinna omapäraks oli suur kerjuste arv. Küll tuli ema oma vigastatud tütrega või siis poiss, kes tegi kõige suuremale pätile põsele musi ja laulis serenaadi, raha saamata :)
Õhtu saabudes käis Erkki seiklusi otsimas ja leidis tänavalt ultrate liikumise. Harjumatult peksa saamata sai ta isegi rahulikult nende tegevust filmida.

Hiljem olidki ultrad need, kes staadioni melu üleval hoidsid. Atmosfäär staadionil oli võimas, tribüünid laulsid vastamisi, käisid lained ja isegi meil lubati paar korda oma meeskonnale kaasa elada, seda muidugi suure vilekoori saatel, mis oli jällegi omamoodi elamus. Mängu tulemust ei soovi meist keegi kommenteerida, aga elamus staadionilt kompenseerib selle hävitava kaotuse. Peale mängu veel istusime kohalikus kohvikus, aga puuduva võidujoovastuseta väga kauaks energiat ei jätkunud. Hommikul püsti ja Bosnia ja Hertsogoviina pealinna Sarajevo poole. Hetkel siin me istumegi ja nuusutame väikse hubase vanalinna ajaloolist hõngu ja kohaliku õlu tuleb ka ikka mekkida :)

Noszvaj eestlaste veinimõisas

26h peale starti maabusime väikses Ungari külas nimega Noszvajs. Kuna viimati sai söödud hommikust, siis õhtu kella 20ks andsid kõhud juba usinalt tühjusest märku ja kõigil isutas paljuoodatud ja lubatud Guljaš supi järele, mida perenaine eelmisel reisil oli järgmiseks korraks lubanud. Maitses hästi, tõsiselt! Ja loomulikult janu kustutamiseks maitsvat punast maheveini. Pudel, kaks, kolm, jne, ühesõnaga sai pisut degusteeritud. Ja juttu jätkus kauemaks, mõnel mehel hommikuni. Hommikul kiiret ei olnud, plaan oli võtta rahulikult, vihma tibutas ja üllatuseks pakkus pererahvas meile suurejoonelise hommikusöögi, loomulikult Ungarile kohase kerge gaseeritud valge veiniga!
Kuna Anti põhitööks on siiski rauast sepiste tegemine, siis osadele poistele valmistas sepp meie silme all korralikud kööginoad. Lisaks veel tellimusse antud kahekäe mõõk ja lapsele kaisu mõmmi- rauast :D

Päeva peale muutus saatuse tahtel valge gaseeritud punase gaseeritud vastu. Õnne õhtusöögi söömist oli kõigil tegemist oma karva kasvanud näoga, Bosniasse siiski ei saa minna nagu metsjeesused, vaid tuleb siseneda stiilselt. Vürtsikas pastaroog sisse, asjad kokku pererahvaga hüvastijätt ja ratastel me olimegi!

Antikute perele igatahes järjekordselt suured tänud meeldejääva võõrustamise eest, kindlasti kunagi külastame meie Ungari sõpru uuesti!

Planeeritav marsruut

Saue-Noszvaj-Zenica-Sarajevo-Baška Voda-Split-Rijeka-...

Saue palat alustas teed Bosnia poole

Saue palati mehed, kes ei nuta, on alustanud oma järjekordset seiklust, seekord Bosnia suunas, kus teisipäeval mängib Eesti jalgpallikoondis ja Bosnia & Hertsogoviina. Viiendat juubelireisi tehakse ühe ekipaaziga koosseisus Valdis, Veikko, Reigo, Jano, Janar ja Erkki. Esimese hooga on plaanis kulgeda läbi Baltimaade, Poola, Slovakkia ja pühapäeva õhtuks jõuda Ungarisse, kus eelmisel reisil tutvuti Ungari kohaliku eestlase Antti Antikuga. Anti oma perega oli eelmisel korral meie vastu väga külalislahke ja võõrustas meid kohaliku Nosžvai küla parima veinitoodanguga. Kuna viimane Anti juures külaskäik jättis kõigile meeldiva mälestuse, siis otsustasime ka sellel reisil tema juurest läbi sõita. Järgmine post siis loodetavasti juba 1600km kauguselt veinidegusteerimise laua tagant!

Coctail Trajbercek

Ljublana resort kämpingu basseiniala baar oli üks meie lemmikutest. Kui capirinhad ja mojitod muutusid meie jaoks igavaks, siis pakkus kohalik baarman välja oma leiutatud koteili. Ta väitis, et piisab kahest, kõvematel meestel kolmest kokteilist, et tekiks head ideed. Mis seal ikka 9euri ja proovime. Meile sobis hästi, panen siia retsepti ka, et tulevastel üritustel blogilugejad ka seda mekkida saaksid.

Bacardi 0,3
Bacardi Black 0,3
Vodka 0,3
Tequila 0,3
Peach Tree 0,3
Triple Sec 0,3
Amaretto 0,3
grenadine
Pineapple 0,3
Cranberry 0,3

Serveerida kindlasti külmana, sisse üks laimi sektor ja kaunistuseks apelsiniviil!