Novalja- Horvaatia Ibiza

Üle seitsme mere ja mäe ja kesköö paiku kohal me olimegi. Kombeks on saanud ennustada eesolevate mägede kõrgusi, st palju GPS näitab max kõrguseks üle mäe sõites. Seni on Janar oma stabiilse 1200m-ga võitnud mitu vinkut. Kohale jõudes otsustas tarkade meeste klubi raha kokkuhoiu eesmärgil ööbida Horvaatia käesoleva aasta Camp nr1 aia taga. Hommikul tegime check in ja peale tohutu suures kämpingu alas endale meelepärase parkimiskoha leidmist tegime omavahenditest tervisliku hommikusöögi.
Kuna mehed lõhnasid juba nagu päris mehed, siis oli viimane aeg ennast sooja vee ja shampooniga loputada, et saaks lõhnata nagu "orhidee õiekesed". Habe piiratud ja oligi paras aeg ennast päikesel lasta praadida, see, mida me olime mitu päeva oodanud. Õhtu tulekul rentisime rattad, et tutvuda kohaliku küla ja selle ümbrusega. Esimese hooga võtsime suuna Zrce ranna suunas, mis pidavat olema Horvaatia Ibiza. 4km pärast kohale jõudes olime sattunud justkui mahajäetud asulasse. Oli näha ilusti valgustatud hoomeid ja alasi, kuid mida polnud olid inimesed, vali muusika ja avatud rannabaarid. Jäime vist hiljaks...

Erkki suurest pettumusest lõhkus ratta tagumise käiguvahetaja, mis kiilus totaalselt tagumise ratta kodarate vahele. Õnneks põlesid ilusad roosad laternad, mille paistel meeskond ratast remontis. Lõpuks õnnestus ratas liikuma saada, kuid ilma käigu vahetamise võimaluseta.

Liikusime edasi Novalja linnakesse, kus õnneks veel ikka kergeid elumärke oli näha. Coctail baarid olid täitsa avatud ja popimates kohtades pidi otsima, et kohta leida. Tiksusime erinevate baaride vahel, kuni lõpuks istusime ratastele ja kihutasime läbi kottpimeduse kodu poole. Pool meeskonda rääkis läbi lillede mere ääres varaste homikutundideni, teine pool valmistus pikema unega järgmiseks väsitavaks rannapäevaks. Järgmisel hommikul otsustasime oma imelisele köögile anda puhkepäeva ja proovida kohaliku küla omletti. Reigo-Jano läksid võimsa speedboatiga lahe peale lõbusõidule.

Erkki väntas oma vahetatud rattaga lähi piirkondi läbi, vanem generatsioon koos JeiPiiga chillisid rannas. Õhtupoole toimus ka lauatennise kiirturniir, kust võitjana väljus Reigo, parimaks pealtvaatajaks oli Veikko ja kõige ägedamaks seagwaytajaks samal ajal Valdis. Õhtul liikusime väikse rongiga kesklinna sööma. Tegime väikse tripi ka mini allveelaevaga, millel oli klaasist põhi ja tänu võimsatele prozektoritele sai vaadelda öist merepõhja. Selgus, et kalad magavad silmad lahti.
Sellel õhtul oli endiselt hooaeg lõppenud, siis mingid meeldejäävat pidu ei toimunud ja toimus kiire ära kukkumine.

Karavani püsielanik

Kätte oligi jõudnud pühapäev, meie tripi viimane päev soojas kliimas. Seekord otsustasime piinata oma maja kööki ja peakokka Valdist, kes meile järjekordselt suurepärased tervislikud omletid küpsetas.

Kola kokku, veel korraks randa jumele viimast lihvi andma. Nädala jooksul on kõvasti vaeva nähtud oma välimuse tuunimisel, siis tuli kohustuslikus korras teha rannas võõraste inimeste vahel ka üks korralik hetero foto.

Õnneks me ei pidanud selleks kutsuma kedagi võõrast vaid kasutasime kodust kaasa võetud endlipulka. Mis siin ikka, peale sellist üritust oleks piinlik selles kohas edasi suvitada, siis kõik see mees bussi jakiiresti vehkat!
Nüüd ootas meid ees see millest me juba mitu päeva olime puudust tundnud- oma armsast mugavustega bussist, kus kõik eluks vajalik on käe-jala juures. Meid ootas ees 28h ja 2200km mõnusat koduteed. Otsustasime kasutada 150km ringi vältimiseks praami, millega saab Pog saare põhjaosast 15minutiga mandrile.

Härra JeiPii, kes ei olnud veel rooliratast käes hoidnud, sai nüüd nautida juhtpositsiooni. Läbi Horvaatia ja Sloveenia, Austriani välja. Õlejäänud seltskond lõbustas ennast lauamängudega.

Tagantjärgi meenutades- Ungaris on meil toredad sõbrad Antikud, kelle juurest soovitame oma sõpradel kindlasti läbi minna, kui sinna kanti satute. Bosnia suhtes olid meil eelarvamused, ikkagi hiljuti oli sõda ja tundub lääne inimesele pisut ekstreemsem reisisihtkoht, kui turvalised Kanaari saared. Kogemus on aga hoopis teine- sõbralikud inimesed, lihtne ja mitte ajaga võidujooksmise elurütm, odav, eksootiline(ajaloohõnguline), lihtne piiriületus, tiptop! Horvaatia võlus järjekordselt, maa ise on ilus, mäed, sinisinine meri, mõistlik hinnatase, üsna sõbralik(kuid hooajast väsinud) klienditeenindus, mitte ahistav tänavakaubandus! Ja loomulikult mõnus soe ilm reisi teises pooles!